Miks kasutada Gaasidetektorites UV-DOAS-i tehnikat?

UV -doas tehnikast projitseeritakse seiretee ääres spetsiaalsest valgusallikast pärit kerge tala - kõrgsurvega ksenoonlamp. Ksenoonlambi valgus on väga intensiivne ja sisaldab nii nähtavaid, ultraviolettkiirguseid kui ka infrapuna lainepikkusi. Selle korjab vastuvõtja üles ja edastatakse optilise kiu kaudu analüsaatorile. Optiline kiud võimaldab asetada analüsaatori teise kohta kui vastuvõtja, mis on mõnikord paigaldatud agressiivsesse keskkonda.

Analüsaator koosneb spektromeetrist koos valgusetektori, arvuti ja sellega seotud juhtelektroonikaga. Spektromeeter lõhestab valguse oma lainepikkustesse optilise resti abil. Erinevat tüüpi molekulide jaoks võib olla vaja tuvastada erinevaid lainepikkusi. Seetõttu saab resti pöörata nii, et soovitud lainepikkuse vahemikud saab suure täpsusega tuvastada.

Spektromeeter töötab kõige paremini ultraviolettvahemikus. Seetõttu kasutatakse UV-DOAS-i tehnikat peamiselt molekulide kontsentratsiooni jälgimiseks, millel on imendumine UV-vahemikus. Seejärel kasutatakse ka ultraviolettvalguse detektorit. Mõnel juhul sobib spektromeeter hästi ka molekulide jaoks, mille imendumine on infrapuna vahemikus. Seejärel täiendatakse spektromeetrile infrapunavalguse detektoriga ja tehnikat nimetatakse seejärel UV/IR-DOA-deks.

Spektri tuvastamine, arvutused. Võla jagunemise valguse jagunemine teisendatakse järgmisel viisil mõõdetud spektriks. Kitsas pilu pühib detektori ees suurel kiirusel. Pühkimise ajal mõõdetakse signaali palju kordi. Tulemuseks on valitud lainepikkuse vahemikus mõõdetud spekter. Seda spektri näitt korratakse sada korda sekundis. Pühkimise korral lisatakse üksikud spektrid keskmisele pooleliolevale hindamisele.

Hindamine toimub ühe lainepikkuse vahemikus korraga. Esiteks jagatakse mõõdetud spekter võrdlusspektriga, st eelsalvestatud spekter, mis on absorptsioonivaba. Seejärel võrreldakse tulemust ühe või mitme sarnaselt salvestatud neeldumisspektriga asjakohaste molekulaarsete tüüpide jaoks, kus vastav kontsentratsioon on teada. Iga eelsalvestatud spektri suurusjärgus varieerub, kuni leitakse mõõdetud spektri jaoks parim võimalik. Tulemus annab mõõdetud spektri kogumise ajal seireteel olnud molekulaartüübi (de) kontsentratsiooni keskmise väärtuse.